Sebatshape on valge või tuhm{0}}valge tahke aine, mis ilmub toatemperatuuril helvestena, pulbrina või graanulitena ja millel on rasvhapetele omased omadused. Selle molekulaarvalem on C1₀H₁8O4 ja suhteline molekulmass on 202,25. Sebatsiinhape on toatemperatuuril keemiliselt stabiilne; kõrge-puhtusastmega toodetel on tavaliselt suurepärane välimus ja madal lisandite tase, mis tagab usaldusväärse jõudluse kemikaalide tootmisel ja polümeermaterjalide valmistamisel.
Sebatshappe sulamistemperatuur on suhteliselt kõrge, tavaliselt vahemikus 130 kuni 135 kraadi. Selle temperatuurivahemiku saavutamisel läheb tahke aine sula olekusse. Selle kõrge sulamistemperatuur võimaldab sellel püsida standardsetes ladustamistingimustes tahkena, hõlbustades transporti ja käsitsemist. Sulamise või kõrge temperatuuriga reaktsioonide ajal on vaja täpset temperatuuri reguleerimist, et vältida lokaalset ülekuumenemist, mis võib materjali olekut negatiivselt mõjutada.
Sebatshappe lahustuvus vees on madal, kuid see lahustub suhteliselt teatud orgaanilistes lahustites, nagu etanool ja dietüüleeter; täpne lahustuvusaste sõltub temperatuurist ja konkreetsest kasutatavast lahustist. Kuigi karboksüülrühmade olemasolu molekuli mõlemas otsas annab teatud polaarsuse, annab pikk metüleenahel märkimisväärse hüdrofoobse iseloomu. Selle struktuurse duaalsuse tulemuseks on erinev lahustuvuskäitumine erinevates lahustites, mistõttu on tootmise ja katsetamise ajal vaja valida sobivad lahustamis- ja dispersioonimeetodid, mis põhinevad konkreetsel reaktsioonisüsteemil.
Sebatshappel on suurepärane termiline ja keemiline stabiilsus, püsides tavalistes säilitustingimustes muutumatuna. Olulise dikarboksüülhappena mõjutavad selle füüsikaline olek ja lahustuvusomadused otseselt materjali laadimist, segamist ja järgnevaid polümerisatsiooniprotsesse. Praktikas tuleks seda hoida jahedas, kuivas ja hästi ventileeritavas-keskkonnas, eemal kokkusobimatutest ainetest, nagu tugevad oksüdeerivad ained. Polümerisatsioonirakenduste puhul on sellised tegurid nagu puhtus, sulamisomadused ja niiskusesisaldus kriitilise tähtsusega, kuna need mõjutavad oluliselt lõppmaterjali kvaliteeti.