Sebatshappe testimine toimub eelkõige selleks, et hinnata tooraine puhtust ja koostist ning kontrollida selle sobivust järgnevateks tootmisprotsessideks. Üldised testimisparameetrid hõlmavad välimust, puhtust, happeväärtust, niiskusesisaldust, sulamistemperatuuri ja asjakohaste lisandite taset. Nende hulgas on puhtus võtmetähtsusega kvaliteedinäitaja. Kuna sebatshape on dikarboksüülhape, saab selle karboksüülrühmi analüüsida tiitrimise teel; standardne leeliseline lahus neutraliseerib proovis olevad karboksüülrühmad, võimaldades happeväärtust arvutada tarbitud tiitrimahu põhjal koos muude analüütiliste meetoditega toote kvaliteedi hindamiseks.
Laboris on happe{0}}aluse tiitrimine standardmeetod happesisalduse määramiseks. Täpselt kaalutud sebatsiinhappe proov lahustatakse sobivas lahustis, lisatakse sobiv indikaator ja lahus tiitritakse teadaoleva kontsentratsiooniga kaaliumhüdroksiidi (või mõne muu leelise) standardlahusega. Määratud lõpp-punkti saavutamisel registreeritakse tarbitud standardlahuse maht ja happe väärtus arvutatakse proovi massi ja tiitri kontsentratsiooni põhjal. Kuigi see meetod on suhteliselt lihtne ja sobib tavapäraseks kvaliteedikontrolliks tootmise ajal, tuleb tegeliku katsetamise ajal olla ettevaatlik proovi täieliku lahustumise ja tiitrimise lõpp-punkti täpse määramise eest, et minimeerida mõõtmisvigu.
Lisaks happesisalduse määramisele saab sebatsiinhappe puhtuse ja orgaaniliste lisandite sisalduse analüüsimiseks kasutada kromatograafilisi meetodeid. Gaasikromatograafia (GC) või kõrgjõudlusega vedelikkromatograafia (HPLC) eraldab sebatshappe ja selle lisandid nende retentsioonikäitumise alusel kromatograafilises kolonnis, võimaldades analüüsida proovi koostist selliste andmete alusel nagu piigi pindala. Kõrget puhtust nõudvate sebatsiinhappe klasside puhul annab kromatograafiline analüüs selgema pildi põhikomponendi ja lisandite tasemest. Sobivad kromatograafilised tingimused tuleks valida proovi omaduste põhjal ning kvalitatiivseks ja kvantitatiivseks analüüsiks tuleks kasutada vastavaid võrdlusstandardeid.
Sulamistemperatuuri määramine ja spektroskoopiline analüüs on samuti tavaliselt kasutatavad täiendavad meetodid sebatsiinhappe kvaliteedi hindamiseks. Sebatshappe sulamistemperatuuri vahemik on suhteliselt hästi{1}}määratletud; sulamistemperatuuri mõõtmine aitab tuvastada oluliste lisandite olemasolu. Samal ajal võib infrapuna (IR) spektroskoopia kinnitada keemilist struktuuri, tuvastades funktsionaalrühmadega, nagu karboksüül- ja metüleenrühmad, seotud iseloomulikud neeldumispiigid. Põhjalikku kvaliteedikontrolli vajavate proovide puhul saab kombineerida selliseid meetodeid nagu tiitrimine, kromatograafia, sulamistemperatuuri määramine ja infrapunaspektroskoopia, et hinnata sebatshappe puhtust ja struktuuri erinevatest vaatenurkadest, tagades nii, et tooraine vastab polüestrite, polüuretaanide ja muude polümeermaterjalide tootmise nõuetele.