Polükarbonaatdioolide sisalduse määramine on suunatud eelkõige toote puhtuse ja koostise hindamisele, tagades seeläbi usaldusväärsed tooraineparameetrid järgnevaks polüuretaani sünteesiks. Kuna polükarbonaatdioolid on polümeerid, mida iseloomustab konkreetne molekulmassi jaotus, ei saa nende massiosa tavaliselt lihtsa kaalumise või tiitrimisega otse määrata, erinevalt väikese molekulmassiga ühenditest. Järelikult hõlmab praktiline testimine toote koostise ja kvaliteedi igakülgset hindamist, mis põhineb struktuuriomadustel ja kasutusnõuetel, kasutades selliseid näitajaid nagu hüdroksüüli väärtus, molekulmass, niiskusesisaldus ja happesisaldus. Nende hulgas on hüdroksüüli väärtus kriitiline parameeter; mõõtes hüdroksüüli sisaldust proovi massiühiku kohta, peegeldab see kaudselt polükarbonaatdiooli keskmist molekulmassi ja reaktsioonivõimet.
Hüdroksüüli väärtuse määramisel kasutatakse tavaliselt keemilist tiitrimist. See protsess hõlmab proovis olevate hüdroksüülrühmade reageerimist spetsiifiliste reagentidega, reaktiivi tarbimise mõõtmist tiitrimise teel ja hüdroksüüli väärtuse arvutamist tulemuste põhjal. Protseduur nõuab proovi täpset kaalumist ja reaktsioonitingimuste ranget kontrollimist, et tagada reaktsiooni kulgemine lõpuni. Seejärel tehakse kalibreerimiseks koos pimekatsega tiitrimine. Polükarbonaatdiooli hüdroksüüli väärtus arvutatakse proovi massi, tiitri kontsentratsiooni ning proovi ja pimekatse vahelise tiitrimahu erinevuse põhjal. Hästi määratletud struktuuride ja molekulmassidega toodete puhul saab keskmist molekulmassi ja koostist edasi analüüsida, võrreldes teoreetilisi hüdroksüüli väärtusi katsetulemustega.
Lisaks hüdroksüüli väärtuse määramisele võib kasutada täiendavaid iseloomustamismeetodeid-, nagu ¹H-NMR (prootoni tuumamagnetresonants) spektroskoopia, infrapuna (IR) spektroskoopia ja geelkromatograafia (GPC)-. IR-spektroskoopia kinnitab keemilist struktuuri, tuvastades karbonaat- ja hüdroksüülrühmadega seotud iseloomulikud neeldumispiigid; GPC määrab arv-keskmise molekulmassi, massi-keskmise molekulmassi ja molekulmassi jaotuse; ja NMR-spektroskoopia võimaldab üksikasjalikult analüüsida molekulaarahela struktuure ja erinevate struktuuriüksuste proportsioone. Praktilises kvaliteedikontrollis kasutatakse polükarbonaatdiooli sisalduse ja toote kvaliteedi igakülgseks hindamiseks tavaliselt keemilise ja instrumentaalse analüüsi kombinatsiooni.