Propüleenglükool on tavaline alifaatne diool; termin viitab üldiselt 1,2-propüleenglükoolile, mille molekulvalem on C3H8O2 ja suhteline molekulmass 76,09. Toatemperatuuril on see värvitu läbipaistev viskoosne vedelik, millel on kerge iseloomulik lõhn ja tugev hügroskoopsus. Kahte hüdroksüülrühma sisaldav molekul on polaarsusega ja segunev erinevate polaarsete lahustitega, nagu vesi ja etanool; see omadus võimaldab seda laialdaselt kasutada sellistes valdkondades nagu keemiatööstus, farmaatsia, toiduainete töötlemine ja isikliku hügieeni tooted.
Füüsiliselt on propüleenglükoolil kõrge keemispunkt ja madal lenduvus, püsides toatemperatuuril vedelas olekus stabiilsena. Selle tihedus on 20 kraadi juures ligikaudu 1,036 g/cm³ ja dünaamiline viskoossus on umbes 52 mPa·s. Kuna selle viskoossus väheneb oluliselt temperatuuri tõustes, võivad temperatuurikõikumised mõjutada selle voolavusomadusi ladustamise, transpordi ja tootmise ajal. Tänu suurepärasele hügroskoopsusele ja lahustuvusele kasutatakse seda sageli lahusti, niiskusesäilitaja ja abiainena preparaatides.
Keemiliselt on propüleenglükooli hüdroksüülrühmad väga reaktsioonivõimelised; need võivad läbida esterdamise karboksüülhapetega ja osaleda polümeermaterjalide, nagu polüestrid ja polüuretaanid, sünteesis. Polümerisatsioonireaktsioonides toimib propüleenglükool dioolina, pakkudes hüdroksüülrühmi, mis läbivad polükondensatsiooni dikarboksüülhapete või muude polüfunktsionaalsete ühenditega, moodustades ester- või uretaansidemeid sisaldavaid polümeere. Kahe hüdroksüülrühma erinevad positsioonid molekulis annavad spetsiifilised struktuursed omadused, võimaldades sellel sõltuvalt konkreetsest reaktsioonisüsteemist mängida erinevaid rolle.
Propüleenglükool on keemiliselt stabiilne ja tavaliselt ei lagune tavalistes hoiu- ja kasutustingimustes oluliselt; oksüdeerumine või muud keemilised muutused võivad siiski toimuda kõrgel{0}}temperatuuril või tugevalt oksüdeerivas keskkonnas. Selle madal lenduvus, hea vees lahustuvus ja tugev maksevõime aitavad kaasa selle laiale praktilisele rakendusele. Aine kasutamisel tuleks valida konkreetsetele nõuetele vastav tooteklass ja arvestada selliste teguritega nagu säilitustingimused, temperatuur ja tooraine puhtus, et tagada optimaalne jõudlus ja protsessi stabiilsus.